Innovatsioonipäeva peaesineja on GUSTAF JOSEFFSON – uudishimulik tehisintellekt tulevikust
Ta on uue generatsiooni häälekandja. Ta mitte ainult ei räägi tulevikust, vaid ka elab ja hingab selles. Nii on öeldud Rootsi ühe hinnatuma kõnemehe Gustaf Joseffsoni kohta. Ta usub, et meie, inimesed, olemegi juba muutunud tehisintellektiks. Kas see on inimkonna tuleviku perspektiivis halb või hea? Kas minna muutustega kaasa või võidelda nende vastu?
Kirjutas Marianne Pendra. Fotod: Anna Sigvardsson
Jutukas ja särasilmne Gustaf Joseffson on storyteller, nagu talle meeldib ennast nimetada. Tema igapäevane töö seisneb mööda maailma ringi sõitmises ja inimestega kõnelemises, valdavalt just tuleviku juhtimisteooriate teemal. Gustafil on anne panna leitud faktid ja läbitöötatud uurimu-sed mängleva kergusega kokku lugudeks, mis räägivad, kuidas tehnoloogia areng loob muutusi nii inimeste kui ettevõtete jaoks.
Lisaks laialdasele haridustaustale nii kognitiivse teaduse, majanduse kui ka psühholoogia alal on Gustafi jaoks igapäevaselt tähtis ka trendivoogudega kursis püsimine. Teooriast kõrgemaks tõstab ta oma töö praktilise poole – ta uurib, katsetab, püüab tihti midagi uut leiutada ning uusi ideid ellu viia. „Ükskõik kui suures mängus sa kaasa lööd, oluline on säilitada edasiviiv uudishimu protsessi suhtes,“ sõnab ta entusiastlikult. Üks asi on teaduslike uurimusartiklite lugemine, kuid sama tähtis on ka proovimine ehk siis teha midagi ise oma käte abil, et hiljem seda kõike teistega jagada.
MUUTUSED ON MEIE ELU PARIM OSA
Gustaf ütleb, et leiab tihti uusi kirgi. Samas rõhutab ta kire asemel hoopis uudishimu tähtsust – see on see jõud, mis elus edasi viib. Kui sa midagi väga tahad ja selle poole püüdled, siis võid mõnikord petlikult arvata, et see ongi otsitud kirg. Kuid kire otsimist ei peaks vaatama igapäevasest tegevusest eraldi – tuleb lihtsalt teha teatud asju ja sellega peegeldad neid samu asju ka tagasi. Oluline on olla kogu aeg tegevuses ja proovida kõike – siis inimene taipab, mis talle meeldib ja mis on tema kirg.
Gustafi arvates ei ole see päris nii lihtne, et paged kuhugi kaugele, mõtled elu üle järele ja siis järsku taipadki oma elu eesmärki. Kõik on muutumises ja see on tema meelest üks paremaid asju siin elus. See, mida sa tahad oma eluga teha, ei ole kusagil kindlalt fikseeritud – sa võid seda alati muuta. Ära jää paigale, vaid kui midagi ei meeldi, mõtle käigupealt välja, mida teistmoodi teha.
ETTEVÕTTED EI VAJA ENAM HALLE INIMESI
Õpilane Gustaf Josefsson ei sobitunud tegelikult koolisüsteemi. Poiss hiilis tihtilugu klassist välja arvutiruumi mängima, selle asemel et õppetööst osa võtta. Õnneks oli koolis ka õpetajaid, kes teda toe- tasid, hoolimata sellest et ta rikkus mõningaid reegleid ja ei järginud korralikult programmi. Noormees oli kogu aeg väga hõivatud isiklike asjadega – proovida tuli kõike, mis ette tuli. Ta ise tunnistab, et talle väga ei sobinud õppimine ja see, et õpetajad kogu aeg ütlesid, mida peab tegema. Gustafi arvates ei ole tänapäeva kool kahjuks eriti muutunud ja selle all kannatavad tegelikult väga paljud lapsed.
Vaid paar aastakümmet tagasi oli kool oma suure raamatukoguga ainukeseks aktsepteeritavaks teadmiste allikaks. Aga mehe sõnul ei saa laste harimist üles ehitada sellele, et kool on ainus teadmiste levitamise koht. Teadmised ei ole ainult koolis, vaid igal pool meie ümber. Koolis tuleks lisaks A-le ja B-le keskenduda rohkem ka sellele, kuidas arendada õpilastes nii personaalseid kui interpersonaalseid oskusi: aidata leida oma kirge, kasvatada uudishimu, innustada neid tegutsema ja õpetada meeskonnatööd. Lapsi tuleks õpetada suhtlema, tunnetest aru saama, oma mõtteid teistele edastama. Lastelt tuleks järjepidevalt küsida, mida nad tahaksid teha, luua või ehitada – nende mõtteid tuleb kuulata. Ja siis nendega koos maha istuda ja aidata välja mõelda, kuidas neid asju ellu viia – otsida vastuseid kasvõi googeldades! Vanemad ja õpetajad võiks eeskuju näidata, et lisaks uudishimule tuleb asjad ka ette võtta, et tulemusteni jõuda.
Eks koolisüsteem sai algselt loodud selleks, et teha inimesed üksteisega nii sarnaseks kui võimalik. Tööstusrevolutsioon vajas ühesuguse standardiga tööjõudu – inimesi, kes oleksid lihtsal viisil mis iganes ajal asendatavad. Seisti selle eest, et kõigil oleks sarnane hariduslik baas. See tingis omakorda selle, et inimeste enda isiklikud huvid lülitusid välja ja nad muutusid suurepärase masina hästi töötavateks ratasteks. Aga tänapäeval on asjad teistpidi – meie, inimesed, olemegi see suur hästi töötav masin. Praeguse aja ettevõtted ei vaja enam ühesuguseid halle inimesi, nad vajavad värvikust ja loovust. Nõudmised tööjõule on muutunud, sest ka töökohad ei ole enam hallid.
Gustafi enda laiapõhjaline haridus on kokku pandud selle mõttega, et vaadata ühte ja sama prob-leemi mitmelt tasandilt ja mõista seda erineva vaatenurga alt. Kirg ja uudishimu selgitavad ka tema akadeemilisi valikuid. Talle pakub huvi mõtiskleda teemal, milline on täpsemalt inimkond ja selle tulevikuperspektiivid. Akadeemi- line haridus annab selleks omad pidepunktid ette, edasi tuleb ise avastada ja elu kogeda – niiviisi õpid ka ennast tundma.
INIMENE ONGI JUBA TEHISINTELLEKT
Paljud meist eeldavad, et masinad jõuavad oma töövõimekuses inimestega samale tasemele. Kas me saame oodata, et robot teeb tööd paremini kui päris arst või advokaat? Masinate juhtimiseks peame teadma õigeid käske ja oskama lugeda kasutusjuhendit. Selle asemel et õppida arvuteid kasutama, eelistame me, et arvutid õpiksid seda, kuidas meie töötame.
Mida rohkem me tehnoloogiat kasutame, seda vähem me üldse märkame, et me pidevalt tehnoloogiat kasutame. See omakorda jätab meie käitumisse ja loomusesse suurema jälje, kui me tunnistada tahame. Kui praegusel hetkel luua ettevõtte jaoks uus arvutisüsteem, siis see tähendab kogu töötajaskonna väljaõpet. Järgmise kümnendi jooksul arvutiprogrammid järgivad inimest, küsides isegi küsimusi – inimene ja arvuti on omavahel vestluses. Gustaf arvab, et arvuti võib mingil hetkel isegi sinu kõnesse sekkuda, kui ta saab aru, et sa tahad midagi halvasti öelda. Tuleb harjutada end mõttega, et arvuti ei õpi ära mitte ainult sinu töö, vaid kõikide ini- meste töö organisatsioonis. Robotid võivad ühel päeval kõiki töötajaid firmas asendada – siit ilmnebki nüüd tõeline probleem, mis kaasneb uue tehnoloogia tulekuga.
Kas arvuti võib inimesest targemaks saada? Selleks peaks olema defineeritud, mis on inimintellekt, kuid Gustafi meelest ei ole seda seni keegi täpselt teinud. Seetõttu on neid kahte intellekti raske ka võrrelda. Gustafi meelest on liigagi levinud väärarvamus, et kõik inimesed on intelligentsed olendid; me üldistame siin liialt.
Me oleme väga palju oma teadmisi just arvutite abil omandanud ja siin me saamegi rääkida tehisintellektist. Arvuti on oma olemuselt intelligente, sest see on alati mingil moel inimesega ühendatud. Arvutid on meisse integreeritud kogu aeg, nemad ongi meie. Seega, tehisintellekt ei tule meid üle võtma – see on meid juba üle võtnud. Meie olemegi tehnoloogia ja see eristabki meid teistest elusolenditest, kes tehnoloogiat ei kasuta. Samas tehisintellekt ei ole midagi sellist, millega keegi meid hirmutama peaks. Gustafi käest on loengutel küsitud tehisintellekti ohtlikkuse kohta inimesele. Tema meelest võiks hoopis inimestel paluda lõpetada vägivald kogu maailmas – nii et me peame alustama endast. Kui tahame, et robotid ei muutu meile ohtlikuks ja vägivaldseks, peame kõigepealt ise vägivalla lõpetama. Muutused meie ümber ei ole üheselt head või halvad, need lihtsalt toimuvad ja küsimus on selles, kuidas neisse suhtuda. Gustafi meelest tuleks neid võtta võimalusena ja nendega sammu pidada.
Suurima tulevikuprobleemina näeb Gustaf seda, kuidas integreerida kõik inimesed tööturule, et nad saaksid tasustatud. Tulevik paistab selline, et kõigile ei jagu ühel päeval ei tööotsa ega palgaraha. Samas on inimloomuses vajadus igapäevaelu nautida ja tunda kuuluvust kuhugi. Mida teevad inimesed, kui tunnevad, et neid töö mõttes enam ei vajata? Millised on võimalused inimestele raha anda ja mis alustel see peaks toimuma? Inimesed ei tohiks kasutuks muutuda ja see on meile tulevikus suurim probleem. Inimesed väärivad tegutsemisvõimalust ja tasu, et järgida oma unistusi.
EI INSTALLI ENDASSE UNISTUSI, VAID KOGEB NEID
Gustaf ei takerdu mõttesse, kes ta siin elus on või võiks olla. Ta ei tegele minevikuga ega jää sellesse kinni. Tal on olemas järjekindlus proovida kogu aeg uusi asju ja olla avatud muutustele. Teda ei lumma väline edu ja ta ei muretse selle pärast, mis teised inimesed temast arvavad: „Ma liigun edasi endale sobival viisil ja tegelen tulevikuga.“
Oma tööd ja vaba aega Gustaf otseselt ei eralda. Ta tegeleb sellega, mis parasjagu meeldib, ja mõnikord saab selle eest ka tasu. Õhinal räägib ta oma vabatahtliku tööst Burning Mani festivali korraldamisel. Selle raames kogunevad kümned tuhanded inimesed kord aastas Nevadas Black Rock Desertis, et luua üheskoos Black Rock City – ajutine linn, mis on pühendatud kogukonnale, kunstile, eneseväljendusele ja iseseisvusele. Kõik luuakse algusest peale oma kätega. Sellel üritusel ei ole mingit keskset organiseerimist ega juhtimist, kõik vastutavad enda eest ise. Inimesed tulevad kokku ja tunnetavad ühtsust, nagu oleks see üks suur religioon. Nad on erilised, osa millestki suurest ja nad teevad seda kõike vabatahtlikult.
Gustafi unistused on need, mis juba töötavad ta peas. Ta rõhutab veel kord, et teda ei vii edasi unistused, vaid pigem uudishimu. See on nagu vaatamine enda ette ja sinna, kuhu teed viivad. Ta paneb ka teistele südamele, et unistusi ei peaks ainult installima endasse, vaid nende poole kohe ka püüelda. Suured unistused ei ole tegelikult tähtsamad kui igapäevased väiksed tegemised. Oma unistusi on võimalik kogeda kogu aeg. Lõppude lõpuks loeme ikka meie ise.
Allikas: https://digitark.ee/lahendus/16/gustaf-joseffson-uudishimulik-tehisintellekt-tulevikust/